Rubriik: Uncategorized

Töö ülesandeks oli kliendi ideest saada reaalne isteala. Kliendil oli väga selge visioon ning ideest oli valminud ka SketchUpi baasmudel. Minu ülesandeks oli idee tehniline pool läbi mõelda ja see lõpuks valmis teha.

Esmalt kontrollisin mõõdud ja modelleerisin täpsemalt metallraami osa, mõeldes läbi kinnitusankrute kohad, ühenduspoltide avad ning arvestades visuaaliga. Raam pidi mõjuma minimalistlikult, samas olema tugev.

Objektil teostatud mõõdistustööde järel valmis raami mudel, milles arvestati juba istekõrguste, sügavuste, porolooni paksuste jms-ga. Esimese mudeli valmides konsulteerisime metallitööde spetsialistiga ning tema nõuannete järgi teostasin mõned spetsiifilised parandused. Seejärel valmis lõplik tootmiskõlblik mudel. Metallitööde hanke ja paigalduse organiseeris klient ise. Selles osas kulges kõik ladusalt, mõõdud olid korrektsed ning tehniliselt oli paigaldus lihtne.

Järgnes õige Dryfeel-porolooni (õue mõeldud, vett läbi laskev ja kiiresti kuivav poroloon) otsing. Kuna Dryfeel-porolooni tugevustasemed on piiratud, otsustasime pehmuse lisamiseks seljatoe plokkidesse lõigata avad. Avade, seljatoe kallete ning ristlõike jaoks valmis eraldi joonis. Tootja valmistas täpse koguse ja täpse kujuga poroloonid.

Kanga valisime terrassile mõeldud vett läbi laskva kanga. Tootjate sõnade kinnitusel kuivavad nüüd kangas ja poroloon ühes tempos. Kuivamise ning vee läbilaske suurendamiseks lisandus katete alumistele külgedele ka võrkriba, et padjad tuulduksid kiiremini ja vajadusel voolaks vesi hõlpsamalt kangast läbi.

Järgnes kanga lõikus ja õmblus. Katted on lukuga eemaldatavad. Alumistel külgedel on istmepatjadel ka rihmad padja raamile kinnitamiseks. Lisaks on seljatoe padja alumisel küljel ja istme pealmisel osal takjapael, mis hoiab seljatoepadjad omal kohal. Kui padjad valmis said, jäi üle vaid paigaldus.

Viimastelt piltidelt on veel puudu puidust serveerimisalused patjade vahel. Nende valmistamise väljakutse soovis klient endale võtta.

Selle toote idee hakkas peas tiirlema pärast korduvalt kososviibimistel kuuldud probleemist, et ühiskontorites töötavad inimesed kurdavad olukorrra üle, kus kolleegide pidevad pöördumised katkestavad töövoo. Teiseks stiimuliks idee arendamiseks oli minu varasem hea koostöö KOOR woodi kollektiiviga ning soov luua toode, mis vastaks just nende tehnilisele võimekusele ja sobiks nende valikusse.

Toote üldise tööpõhimõtte — keeratava sildiraamatu (nagu vanasti telefonikataloogid ja sarnased lahendused) — sündi ma isegi täpselt ei mäleta. Kuid nagu ikka saavad uued disainid alguse olemasolevate sarnaste ideede kaardistamisest. Analoogide otsimisest ja nendega tutvumisest sai loodud mahukas pildipank, mis aitas mõista, milliseid tehnilisi lahendusi on kasutatud ja kuidas need toimivad. Lisaks palusin oma tutvusringkonnal teha fotosid töölaudadest ning neid minuga jagada. Kümned ja kümned fotod andsid aimu tänapäevaste töölaudade suurusest ning sellest, milliseid esemeid nendele tavaliselt paigutatakse.

Kolm ideekavandit ja meeleolupildid nendest ideedest.

Taustauuringu ning ideede visandamise järel tutvustasin KOOE woodi meeskonnale kolme ideekavandit, milline võiks olla ühe kontorilaua „infosildi masin“ ning milliseid funktsioone see võiks sisaldada. Sel hetkel valisime välja ühe idee, millega jätkasin tööd.

Järgnes visandamine ja papist prototüüpide loomine. Eesmärk oli tabada üldist vormi ning joonistada läbi tehnilised nüansid. Kogu töö oli tehnilise lahenduse väljatöötamise seisukohast väga kasulik: papist mudelid aitasid mõista toote suurust, sobivust kirjutuslauale ja siltide nähtavust. Materjalivalik oli algusest peale ilmselge — vineer, mis on KOOR Woodile väga omane.

Maketid ja prototüübid.

Seejärel alustasin 3D-mudeli loomisega. Esimesed mudelid õnnestus tänu KOOR Woodi meistritele kiiresti laseriga vineerist välja lõigata, kokku panna ja proovida. Suurt tähelepanu sai toote kokkupanemise lihtsus. Iga viimset kui detaili katasin ja muutsin korduvalt, kuni jõudsin rahuldava tulemuseni.

Mudeldamine.

Oluliseks probleemiallikaks kujunes lehtede liikuvus: kord liikusid need liiga vabalt, kord jälle takerdusid pööramisel. Jõudsime järeldusele, et vineeriga on sellise tehnilise lahenduse puhul väga hea ja ühtlase tulemuse saavutamine keeruline. Põhjuseid on mitmeid, muuhulgas vineeri paksuse varieerumine sõltuvalt tootjast ja partiist. 

Kogu projekt võttis vahelduva intensiivsusega ligi kaks aastat. Vahele tuli ka teisi projekte ning toimetamisi.

Kui toode oli piisavalt küps, otsustasime testida seda kasutajatega. Protsessi käigus sai selgeks, et kokkupanek võiks jääda kliendi teha — justkui väike lisaboonus või vahva ülesanne. Saatsime laiali kümmekond komplekti koos lühikese õppevideoga ning kogusime tagasisidet.

Detailid!

Tagasiside oli üldiselt positiivne, kuid toote hinna määratlemises peegeldus realistlik pilt. KOOR woodi meeskond tõi koosolekul samuti välja, et toode vajaks veel kvaliteedi tõusu nii viimistluse kui ka siltide materjali osas. Viimased oleks veelgi tootmis hinda tõstnud.

Juhend mida kasutasid testijad prototüübi kokku panemiseks.

Kliendi tagasiside on väärtuslik ning numbrid ei valeta — see võikski olla selle loo moraal. Lõin toote, mille lõpphind oleks läinud liialt kõrgeks. Alguses tundus, et toote kokkupanek võib olla liiga keeruline, kuid see hirm osutus alusetuks. Tõeline takistus oli hoopis tootmise ajakulu ja keerukus — kriteerium, millega ma alguses piisavalt ei arvestanud ega märkinud seda üheks “punaseks” kriteeriumisk.

Viimane “valmis” prototüüp.

Seega jääb toode siiski vaid prototüübi ja idee tasandile ning tootmiseks ei lähe.

Kokkuvõttes oli see väärtuslik „seiklus“, sest saadud tehniline ja praktiline kogemus on hindamatu. Selle kogemuse abil saan edasi liikuda veelgi nutikamalt.

N.B.R! ehk Nota Bene Roll!